Ma ei saa teha hindamist lubavuste alusel, kui lubavuse mõiste ise pole mul ikka veel päris selge! Kuigi Kai on sellel teemal ajaveebis kirjutanud (veel märkusi lubavustest, May 20th, 2007 by kaipata ) on tema selgitused minu jaoks segasevõitu. Nagu näiteks katse määratleda lubavust eituse kaudu: ”…et nad on nagu “vaheolendid” – ei kuulu nad ei isiku ega tema tegevuste…….. ega ka keskkonna juurde.”. Gibsoni definitsioonist rääkides, viitab ta, et “…hiljem on sellest ideest edasi liigutud.”, aga kuhu, see kirjatükist ei selgu. Jääb mulje, et lubavus on mingi müstiline olend, mida ei saagi selgeks rääkida. Aga kuna kodutöö tuleb ära teha, otsustasin “algallikate” poole pöörduda ja endale asi selgeks teha.
Kai poolt tsiteeritud Gibsoni leidsin internetist kergesti üles: (http://www.alamut.com/notebooks/a/affordances.html). Leidsin, et peale Kai tsiteeritud lõigu, kus Gibson tõepoolest räägib lubavusest kui keskkonna omadusest, on tal samas lõigus paar rida edasi lõik, kus ta (rääkides “affordances”-ist kui uudissõnast) ütleb järgmist: …I mean by it something that refers to both the environment and the animal in a way that no existing term does. It implies the complementarity of the animal and the environment… (minu vaba tõlge:…ma mõtlen selle all midagi, mis on seotud nii keskkonna kui loomaga sellisel moel, et sobivat terminit selle kohta ei ole. See (lubavus) väljendab looma ja keskkonna komplementaarsust.) Edasises selgituses toob Gibson näite, et keskkonna mingid omadused lubavad loomale eluks vajalikku. Rõhutatakse, “…et kuigi neid keskkonna omadusi saab mõõta füüsikalistes mõõtühikutes, tuleb neid nõõta ainult antud loomaliigi suhtes. Need omadused on selle looma liigi suhtes unikaalsed. Need ei ole abstraktsel füüsikalised omadused.”(Gibson)
Kui asjad on omavahel (mingi otstarbe jaoks) komplementaarsed tähendab see, et koostoimimisel nad täiendavad teineteist. Üksinda ei suuda kumbki seda otstarvet täita, mis koostoimimisel võimalik on. Keskkonna omadused võimaldavad loomal ellu jääda, kui tal on võime (oskus) neid omadusi enda hüvanguks ära kasutada. Võimalused ja nende kasutamise võime moodustavadki omavahel komplementaarse paari. Võimet tuleb siin mõista üsna laias tähenduses. Võime, oskus ja suutlikus on selles kontekstis sünonüümid. Küsimus pole mitte ainult mingi etteantud võimaluse ära kasutamises, vaid eelkõige võimes leida unikaalne võimalus antud ajahetkel ja kohas.
Kui lubavuse mõiste nii üldiselt määratleda võib tõepoolest, nagu ka Kai oma kirjutises väitis, seda rakendada nii suhtlemisele keskkonnaga kui ka inimeste vahel. Lubavus ehk realiseerunud (või ka potentsiaalne) suhtlusakt on võimaluste ja võimete ühisosa. Lubavust ei ole, kui pole võimalust, ega ka siis, kui pole võimeid (oskusi). Üldistades seda mõttekäiku suhtlemisele (interaktiivsusele), võib öelda, et suhtlemise pooltel on vastastikuse suhtlemise võimalus. Kui vähemalt ühel poolel on võime (oskus) võimalust näha, võib ta seda tajuda teise poole lubavusena. Lühidalt ja maakeeles võiks asja kokku võttes, võiks öelda:
LUBAVUS ON OSKUS VÕIMALUST KASUTADA
Niisiis on lubavusel kaks poolt (keskkonna) võimalus ja kasutaja võime neid võimalusi kasutada. Sellest lähtun ma ka oma lubavuspõhises hindamises.
a) milliseid pedagoogilisi lubavusi enda loodud/ühises õpikeskkonnas märkasid (ülesandega seotud, õpikeskkonnaga seotud, õppijate tegevusega seotud)?
Üks lubavusi internetipõhises keskkonnas on kindlasti asjakohase info otsimine ja filtreerimine (ülesandega seotud), teisena võiks mainida suhtlemist tuutoriga. Seda nii loodud artifakti vahendamise kui ka saaduid tagasiside osas (õpikeskkonnaga seotud). Artifakte valmistamine õppijate poolt ja nende publitseerimine on õppijate tegevusega seotud lubavused.
b) milliseid teatud tarkvara pedagoogilisi lubavusi sina/kaasõppijad sinu rühmas tegevuste käigus rakendasid (ootame sinu seisukohta), ehk kuidas märgatud pedagoogilised lubavused rakendusid üksi ja rühmas?Ma saan küsimusest aru nii, et milliseid teatud tarkvara omadusi (pakutud võimalusi) me oskasime kasutada pedagoogiliseks tööks. Ega midagi spetsiaalset pedagoogilist ei oskagi öelda. Rakendusid needsamad eespoolmainitud info filtreerimise ja suhtlemise lubavused e. teisisõnu öeldes oskasime rühmas kasutada tarkvara võimalusi filtreerimiseks ja suhtlemiseks.
c) kas need lubavused, millel tegevus tugines üksi/rühmas olid efektiivsed õppimise seisukohast (ootame sinu seisukohta)? Web 2.0 põhine õpikeskkond pakkus kindlasti mitmeid võimalusi pedagoogiliseks tegevuseks. Meil aga nappis oskusi neid võimalusi kasutada. Seega rakendus vähem lubavusi kui oleks võinud ja need, mis rakendusid ei olnud õppimise seiskohalt väga efektiivsed.
Miks siis nii läks? Nagu eespool nägime võib lubavust vaadelda oskusena kasutada võimalusi. Samuti nägime, et keskkonnas toimetulekuks ei piisa ainult oskustest teadmise tasandil. Et võimalusi näha ja neid kasutada on vaja kogemust ja vilumust, mis saab tekkida ainult pikemaajalise harjutamise tulemusena. Selle kuu aja jooksul, mil meil vältas õppeaine kaugkoolituse tehnoloogia, ei saanud kindlasti neil, kes varem polnud web 2.0 tehnoloogiaga kokku puutunud, tekkida erilist vilumust. Nii lühike aeg kulus pigem võimalustest ettekujutuse saamisele kui nende kasutamisele. Ettekujutuse võimalustest ma sain ja ma arvan, et see on täiesti piisav edasiminekuks ja vilumuse saavutamiseks. Aitäh tuutoritele tubli töö eest!
Siiski tahaks teha üht ettepanekut, kuidas järgmistel kursustel võiks saada rohkem õpikeskkonna kasutamse kogemusi ja saavutada vilumus. Kuna kaugkoolituse tehnoloogia on vahend õppimiseks ja informaatika magistrand üldjuhul enesejuhitud õppija, võiks ju vahendid “kätte anda” õppimise alguses. Esimene õppetund sisseastujatele peaks olema kaugkoolituse tehnoloogia. Seal antakse rühmale ülesanne ehitada endale õpikeskkond, kuhu kuuluksid peale web 2.0 vahendite ka IVA ja TLÜ ftp serverid jms. Sõnaga kõik vahendid, mida üks TLÜ kaugõppija vajab. Tegeliku õppetöö käigus koduste töödena valminud artifaktid, kaasüliõpilaste töödele kirjutatud retsensioonid jms. ei peaks olema IVA suletud portfoolios, vaid võiks olla avatud interneti keskkonnas kõigile kättesaadavad…. Sellisel juhul võiks kevadel tõesti rääkida efektiivsest lubavuste rakendumisest, e. kuidas keegi tema käsutusse antud võimalusi kasutada on osanud.Selle ettepaneku ellu viimine nõuab küll informaatika osakonna õppejõududelt oma tegevuste kooskõlastamist ja tööharjumuste muutmist, kuid miks ei võiks üliõpilaste ühesõppimise kõrval olla ka tuutorite ühesõpetamine!
Villu ajaveeb 
Aitäh nii põhjaliku lubavuste analüüsi eest. Tahaks aga ka vastu vaielda.
Kirjutad, et LUBAVUS ON OSKUS VÕIMALUST KASUTADA (lähtud Gibsonist), sel juhul on LUBAVUS keskkonna OMADUS, mis on alati olemas. Just seda ta tegelikult ei ole.
Näiteks on rohi meie jaoks roheline. Aga värvipimeda jaoks ilmselt mitte?
MIna oskan teha munadest ja jahust ja piimast pannkooke, aga hea kokk ilmselt palju enamat.
Vookogu on mõeldus esmalt infovoogude agregeerimiseks, aga mis siis, kui mina näen selles ka pedagoogilisi lubavusi ja mittelubavusi, mis rakendamise käigus aina lisanduvad ja muutuvad?
Näiteks, ma võin alguses ehitada oma tegevused üles funktsioonidele, mis on keskkonnas reaalselt olemas, kuid tegevuse käigus hakkavad avalduma ka sellised keskkonna lubavused, mis pole otseselt keskkonna funktsioonid – näiteks see, kui hea on tuutoril mitmetest keskkondadest koosnevaid hajutatud õpikeskkondi jälgida, monitoorida ja kommenteerida sõltub nii tuutori harjumustest õppejõuna, tema ootusest, mil määral on tarvis kommenteerida individuaalselt või kõigile kättesaadavalt, kui ka sellest, kuidas õppijad oma ajaveebi infot paigutavad (näit pilt või link või uus veebilehekülg nende ajaveebis on täiesti erinevalt jälgitav ja lubab või ei luba midagi tuutoril teha).
Lubavus on tegevuse läbi mingile keskkonnale või esemele antav ILMUV omadus, mis sõltub vaatajast ja pole ALATI SAMA.
Lubavused on dünaamisliselt muutuvad ja subjektiivsed, sest nii kuidas sina õppijana edasi arened ja kujutad ette rohkem võimalikke tegevusi, mida üksi ja koos kaaslastega saaks läbi viia, nii avarduvad ja muutuvad ka lubavused, mis sellel keskkonnal sinu jaoks on.
Meie tahtsime selle kursuse raames rohkem mõista, kuidas inimesed tajuvad lubavusi sellistes keskkondades ja kas see lubavuste kontseptsioon, mis meil hetkel on, peab paika. Seega me ei oota õigeid vastuseid, vaid tahamegi näha erineavid arvamusi.
Meie ise lähtume lubavuste kontseptsioonist, mis seob lubavused tegevussüsteemiga (vt. Engeström, 19987 – activity system). Tegevussüsteemis leiduvad piirangud ja võimalused, mis seal hakkavad tegevussüsteemi elementide vastasmõjus avalduma ongi lubavused ja mittelubavused.
Sinu soovitused kursuse vahendite kasutamise kohta on väga head ja tõepoolest oleks mõttekas kursuse asukohta muuta sügissemestrile. Mõtlen ja arutan selle läbi, kas sobiks paremini selline vahetus. Nimelt hakkab sügisest Kaugkoolituse tehnoloogiate kursus olema kohustuslik ja teine kohustuslik kursus on uus ja tegeleb erinevate pedagoogiliste printsiipide rakendamisega õpikeskkondade arendamises – Uurimissuunad haridustehnoloogias, mõlemad on minu arvamust mööda esmavajalikud ka magistritöö seisukohast, hetkel on üks neist plaanitud sügsisemestriks ja teine kevadeks, kuid peaks ka olema võimalik vahetada, kui see on otstarbekas ja põhjendatud. Aga võibolla ka ei saa seda teha 🙂
Igal juhul täname osalemast ja mul on hea meel, kui keegi on ka põhjalik ja natuke kriitiline – see sunnib meid õppejõududena rohkem asju läbi mõtlema ja järgmine kord paremini tegema.
Tänan omalt poolt põhjaliku kommentaari eest ja ma loodan, et ma liiga kriitiline ei olnud. Kuid, mis puutub Gibsoni lubavuste käsitlusse, siis siin olen ma ühelt poolt muidugi autsaider akadeemiliste ringkondade suhtes ja võib olla on seal levinud seisukoht, et Gibson peab lubavusi keskkonna omaduseks. Mind ajendas kirjutama hoopis asjaolu, et ma lugesin sellest Gibsoni lühikesest tsitaadist välja sedasama, millest Sa nii innukalt räägid, kuid millegipärast ei taha Sa tunnistada, et ka Gibson sama meelt on. See võrdlus looma ellujäämisega maastikul ja rõhutamine, et keskkonna omadused on tähtsad ainult looma seisukohalt, et nad ei ole omadused mida saab füüsikaliselt mõõta, on ju seesama, mida Sa räägid tuutori ja õppuri kohta õpimaastikul. Kui Gibson räägib komplementaarsusest, siis ei saa see ju kuidagi käia ainult keskkonna kohta. Peab ju olema teine pool, mille suhtes täiendav olla.
Ka looma seisukohalt on keskkond dünaamiline, igal ajahetkel on ellujäämiseks uus ja unikaalne võimalus. Ka looma kohta võib öelda, et ta annab keskkonnale oma tegevuse läbi uusi omadusi. See ongi võimalus, mida tal tuleb ellujäämiseks osata näha.
Sinu näide värvipimedusest ju ainult kinnitab minu poolt pakutud määratlust: kui pole võimet värve näha, pole ka värvil (kui võimalusel) mõtet – ühisosa pole. Sama lugu on pannkookidega: heal kokal on parem võime (oskus) munade ja jahu näol pakutud võimalust kasutada.
Lubavuste võimete ja võimaluste kaudu määratlemine on ju väga heas kooskõlas Sinu kirjeldusega õppija arengust ja muutuvatest lubavustest. Arengu tulemiseks on ju võimete (oskuste) kasv ja selle läbi tekivad uued võimalused – suureneb ühisosa. Otse loomulikult on see ühisosa subjektiivne, kelle jaoks on võimalus kelle jaoks mitte.
Lubavuse teema huvitab mind seetõttu, et näen selle mõiste universaalsust. On ju Gibsonigi näide pärit ökomaailmast ja õppija ellujäämine õpimaastikul on tore paralleel. Tänapäeva tehnoloogilises keskkonnas toimetulemine on väga hästi kirjeldatav lubavuste abil. Näiteks, kui palju on büroodes arvuteid! Millised võimalused! Ja kui palju me märkame seal lubavusi? Mitte eriti. Oskusi on vähe, ühisosa minimaalne.